Pariis valmistub üheks selle aasta olulisemaks vana ja moodsa kunsti oksjoniks. 22. oktoobril toimub Pariisi Sotheby’s oksjon Jeanne Schlumbergeri kollektsioonist – erakordsest impressionismi ja modernismi teoste kogumist, mis on aastakümneid olnud avalikkusele kättesaamatu. Ürituse keskmes on Claude Monet’ monumentaalne „Iiris”, mille väärtuseks hinnatakse 22–30 miljonit eurot. Kogu kollektsiooni väärtuseks hindab Sotheby’s üle 40 miljoni euro, kuid teised allikad pakuvad vahemikku kuni 40–60 miljonit eurot.
Auktsioon Jeanne Schlumbergeri kollektsioonist Pariisis saab olema eriline sündmus ka kuupäeva tõttu. Monet suri 1926. aastal ning tänavune müük toimub täpselt tema surma sajandal aastapäeval. Oksjon algab 22. oktoobril kell 18.00 CEST, kuid pakkumiste esitamine internetis avatakse juba 15. oktoobril. Kataloogis on 26 aktiivset eset, sealhulgas Moneti, Paul Cézanne’i, Pierre Bonnardi, Gustave Moreau, Chaïm Soutine’i, Camille Claudeli ja Eugène Delacroix’ teosed.
Jeanne Schlumbergeri kollektsiooni oksjon Pariisis. Monet, mis võib minna ajalukku
Õhtu suurimaks täheks on “Iris” aastatest 1924–1925. Monumentaalne lõuend on mõõtmetega 159,6 x 180 cm. See kuulub Moneti hilisesse loominguperioodi Givernys. Hinnanguline väärtus on 22–30 miljonit eurot. Sotheby’s peab seda teost selle seeria kõige olulisemaks maaliks, mis on kunagi oksjonile jõudnud. Veelgi enam, maalil on erakordne päritolu: pärast kunstniku surma läks see tema poja Micheli kätte, seejärel jõudis Katia Granoffi galeriisse ning hiljem Schlumbergeri kollektsiooni.
To właśnie proweniencja jest jednym z najmocniejszych argumentów tej sprzedaży. „Iris” nie był przez dekady obiektem intensywnego obrotu rynkowego. Pozostał w rękach kolejnych właścicieli związanych bezpośrednio z historią twórczości Moneta. Równie ważny jest stan zachowania obrazu. Według Sotheby’s płótno nie zostało poddane dublowaniu ani pokryte werniksem, dzięki czemu zachowało oryginalną powierzchnię malarską.
Kas rekord püstitatakse? Seda ei saa täna kindlalt öelda. 30 miljoni euro suurune hinnanguline väärtus on prognoositava hinna ülempiir, mitte tulemusgarantii. Sotheby’s-il on siiski põhjust oodata erakordset huvi. Moneti turg on viimastel aastatel selgelt kasvanud. Kogujad otsivad eriti hilise perioodi teoseid. Sel ajal eemaldus kunstnik üha enam traditsioonilisest impressionismi keelest, liikudes peaaegu abstraktse värvi ja ruumi käsitluse poole.
Neli Moneti maali
Jeanne Schlumbergeri kollektsiooni oksjon Pariisis ei põhine siiski ühel meistriteosel. Kataloogis on koguni neli Moneti maali. Lisaks „Iris’ele” on seal „Saule pleureur ou L’Arbre de feu” aastatest 1918–1919, mille väärtuseks hinnatakse 9–12 miljonit eurot, „La maison à travers les roses” hinnanguga 2–3 miljonit eurot ning „La Seine à Vernon, l’arbre” väärtusega 1,2–1,8 miljonit eurot.
Eriti huvitav on „Saule pleureur”. Maal kuulub Giverny aia nutvate pajude kujutiste sarja. See pärineb ajast, mil Moneti maalikunst muutub. See muutub üha žestilisemaks ja ekspressiivsemaks. Mõlemad kõige kallimad lõuendid: „Iris” ja „Saule pleureur” – läksid kunstniku ateljeest tema poja Micheli kätte. Seejärel jõudsid need Katia Granoffi galerii kaudu Schlumbergerile.
Kes oli Jeanne Schlumberger?
Kogu selle kollektsiooni taga seisis Jeanne Schlumberger (1889–1983), Marcel Schlumbergeri lesk, kes kuulus ühte Prantsusmaa tähtsaimasse tööstusperekonda. Schlumbergerid rajasid oma varanduse nafta otsimise ja kaevandamisega seotud tehnoloogiasektoris. Jeanne ise eelistas aga palju diskreetsemat eluviisi kui paljud tolleaegsed kollektsionäärid.
Ponad nelikümmend aastat on ta järjekindlalt loonud kunstikogu. Tema kõige olulisemaks partneriks oli galerist Katia Granoff, kes mängis olulist rolli hilise Moneti väärtuse taasavastamisel. Ajal, mil osa kriitikuid pidas kunstniku hilisemaid töid liiga ebamäärasteks ja nägemisprobleemidest tingituteks, nägid Granoff ja Schlumberger neis modernsuse ettekuulutust. Täna on saabunud murrang. Just see Moneti periood on kollektsionääride seas eriti hinnatud.
Cézanne, Bonnard ja Soutine
Monet ei ole ainus põhjus, miks Pariisi oksjon köidab muuseumide ja suurimate kollektsionääride tähelepanu. Kataloogis on kolm Paul Cézanne’i teost. Nende hulgas „La Ferme”, mille väärtus on hinnatud 600–800 tuhandele eurole, samuti „Ciel entre les arbres” ja „Arbres au bord de la rivière”. Mõlema hinnanguline väärtus on 400–600 tuhat eurot. Samuti on kaks Pierre Bonnard’i maali – „La cueillette des prunes” hinnaga 600–800 tuhat eurot ja „Portrait de femme (Mme Alexandre Natanson)” hinnaga 100–150 tuhat eurot.
Kogu kollektsiooni täiendavad muu hulgas kolm Gustave Moreau teost, kaks Chaïm Soutine’i tööd, Camille Claudeli „La Valse, petit modèle”, Kees van Dongeni maal ning Honoré Daumieri, Eugène Delacroix’ ja Eugène Boudini teosed. Nii on selgelt näha teadlikult loodud jutustus: impressionismist ja postimpressionismist läbi sümbolismi kuni 20. sajandi kunstini.
Paryż – impressionismi turu pealinn
Jeanne’a Schlumbergeri kollektsiooni oksjon Pariisis toimub erakordselt tugeva hooaja ajal. Sotheby’s ja Christie’s võtavad samal päeval mõõtu kahe ajaloolise kollektsiooniga. Christie’s esitleb Paul Durand-Rueli kollektsiooni. Üht tähtsaimat diilerit impressionismi ajaloos. Selle koguhinnang on 30–43 miljonit eurot.
Sel viisil on oktoobrikuine Pariis sümboolne kahe erineva kunstituru ajaloo kohtumine. Durand-Ruel esindab galeristi, kes aitas luua impressionismi turu. Seevastu Schlumberger on kollektsionäär, kes uskus varakult hilisesse Monet’sse ja Prantsuse maalikunsti moodsasse suunda.
Kas „Iris” purustab rekordi? Vastuse saame teada 22. oktoobri õhtul. Juba praegu on aga selge, et Jeanne Schlumbergeri kollektsiooni oksjon Pariisis saab olema üks selle aasta kunstiturgu tähtsamaid sündmusi. Mitte ainult miljonitesse ulatuvate hinnangute tõttu, vaid ennekõike seetõttu, et turule naaseb kollektsioon, mida üle nelja aastakümne lõi naine, kes oma intuitsiooniga edestas oma aega.
