Met Gala 2027 pidi olema austusavaldus ühele kaasaegse moe suurimale geeniusele. Selle asemel sai sellest Metropolitan Museum of Art’i jaoks tõeline proovikivi. Näitus „John Galliano: Horizons” tühistati pärast kriitikalainet, mis puudutas disaineri 15 aasta taguseid antisemiitlikke ja rassistlikke väljaütlemisi. Probleem seisneb aga selles, et Galliano jõudis nende 15 aasta jooksul mitte ainult vabandada. Ta jõudis ka oma karjääri taastada ja luua oma põlvkonna kõige erakordsemaid kollektsioone.
See pidi olema üks neist näitustest, mis määratlevad hooaja. 2027. aasta kevadel pidi Metropolitan Museum of Art’i Costume Institute jutustama John Galliano nelja aastakümne loomingu loo. Alates tema lõputöö kollektsioonist Central Saint Martins’is, läbi Givenchy ja Diori, kuni Maison Margiela’ni. „John Galliano: Horizons” oleks olnud alles kolmas monograafiline näitus Costume Institute’is, mis on pühendatud elavale moeloojale, pärast Yves Saint Laurent’i ja Rei Kawakubo’t.
Met Gala 2027 tühistab näituse John Galliano: Horizons
Avamise asemel toimub siiski tühistamine. Met Gala 2027 tühistab Galliano näituse. Otsus käivitas kohe palju laiemat arutelu kui vaid ühe moelooja üle. Kas muuseumil on õigus tähistada inimese kunstilist geeniust, kui ta on käitunud moraalselt lubamatult? Kas viisteist aastat kahetsust, enesetööd ja ametialast rehabilitatsiooni loevad midagi? Ja lõpuks: kas kunstimuuseum peaks keskenduma eelkõige teose hindamisele? Või on kunstniku moraalsus sama oluline?
Metil oli ettevaatuseks palju põhjuseid. Galliano salvestati 2011. aastal Pariisi baaris antisemiitliku tiraadi ajal. Ta vallandati Diorist. Prantsuse kohus mõistis ta süüdi avalikes rassistlikes ja usulistes solvangutes. See polnud seega üksainus õnnetu kommentaar, mida võiks pidada emotsioonide ajel tehtud veaks. See oli skandaal. See peatas ühe tähtsaima karjääri moemaailmas.
Tylko 2011. aastaga Galliano lugu ei lõpe
Pärast läbikukkumist läbis disainer teraapia. Ta vabandas avalikult ja püüdis järgnevatel aastatel järjekindlalt usaldust taastada. Ta naasis moemaailma läbi Maison Margiela ning tõestas kümnendi jooksul, et tema anne polnud vaid Diori võimsa positsiooni tulemus. Vastupidi. Margielas lõi ta uusi kollektsioone. Paljude kriitikute arvates kuulusid need kaasaegse moe tähtsaimate sündmuste hulka. Tema 2024. aasta haute couture’i show läks ajalukku.
See algabki ebamugav osa…
Galliano väljaütlemisi võib pidada jälkideks ja samal ajal tunnistada, et tema loominguline panus on silmapaistev. Inimest võib hukka mõista, ilma et peaks teesklema, nagu tema kollektsioonid oleksid äkitselt lakanud olemast või kaotanud tähtsuse moeaaloos. Üks ei välista teist.
A siiski puutus just selle probleemiga kokku Met. Muuseum püüdis tegelikult luua näitust, mis ei oleks lihtsalt disaineri ausammas. Näituse „Horizons” tutvustustes oli samuti juttu tema allakäigust, vastutusest ja tagasitulekust. Probleem seisnes selles, et Met Gala puhul pole piiri „uurime kunstnikku” ja „austame kunstnikku” vahel peaaegu olemaski. Costume Institute’i näitus on ju ühe maailma kõige efektsema popkultuuri sündmuse teemaks. Ja äkki ei olnud muuseumi projekt enam lihtsalt näitus. Sellest sai avaldus.
Kriitikud leidsid, et Met ei peaks tõstma Gallianot sellisele positsioonile, eriti ajal, mil antisemitismiga seotud pinged kasvavad. Õli valas tulle ka asjaolu, et planeeritud gala pidi toimuma Yom HaShoah’l. Holokausti ohvrite mälestuspäeval. New Yorgis tekkis tugev poliitiline ja ühiskondlik vastuseis, sealhulgas linnavolikogu esinaise Julie Menini poolt, kes on holokaustist pääsenu tütar. Aruteluga liitus ka Anti-Defamation League’i Jonathan Greenblatt.
See oli hetk, mil küsimus lakkas olemast pelgalt moeteemaline. Sest üht on vaadata vastuolulist moeloojat muuseumis, hoopis teine aga teha temast keskne tegelane sündmusel, mida korraldab üks Ameerika mõjukaimaid kultuuriasutusi.
Huvitaval kombel ei olnud moemaailma reaktsioonid üheselt mõistetavad. Osa ringkonnast peab Meti otsust iseenesestmõistetavaks vastutustundlikkuse žestiks. Teiste jaoks tähendab see aga ohtlikku pretsedenti. Kui disainer võib viisteist aastat pärast skandaali, vabanduste ja aastatepikkuse töö järel, olla muuseumiajaloost välja arvatud, siis kes on järgmine? Ja kus lõpeb institutsiooni vastutus ning algab kunstnike pideva vastutusele võtmise kultuur?
Disaineri reaktsioon
Sam Galliano ei rünnanud Meti. Vastupidi, ta aktsepteeris otsust, võttes taas vastutuse valu eest, mida tema sõnad põhjustasid. Ta rõhutas ka, et ei soovi, et arutelu tema isiku üle juhiks tähelepanu Costume Institute’i töölt kõrvale. Anna Wintour nimetas tema otsust julgeks ja toetas seda.
Ja just see muudabki selle loo keerukamaks kui klassikaline „cancel culture’i” lugu.
Galliano ei väida, et teda oleks ebaõiglaselt koheldud. Ta ei püüa oma minevikku ilustada. Ta ei ütle, et tema anne peaks teda tagajärgede eest kaitsma. Ja ometi on ta endiselt üks viimase nelja aastakümne mõjukamaid moeloojaid.
Kas Met oleks siis pidanud näituse tühistama?
Võib öelda, et jah. Kontekst on oluline, sümboolika on oluline ja muuseumil on õigus otsustada, et antud hetkel on sellise sündmuse hind liiga kõrge. Kuid võib esitada ka teise küsimuse. Kas just sellepärast poleks muuseum pidanud seda näitust tegema? Mitte selleks, et Gallianot õigustada, vaid selleks, et näidata kogu tema loo vastuolulisust.
Sest kõige huvitavam Galliano näitus ei peaks ju ütlema: „siin on geenius, kellele on andestatud.” See võiks hoopis küsida: mida teha geeniusega, kes on langenud? Kas kunstnik võib muutuda? Kas vabandustel on ajaline piir? Kas inimene võib taastada oma professionaalse usalduse isegi siis, kui mitte kõik, keda ta on haavanud, pole valmis talle andestama? Ja kas muuseumil on kohustus säilitada kunstiajalugu koos selle ebamugavate kangelastega või peaks ta otsustama, keda neist võib veel imetleda?
Need tõstatavad palju huvitavamaid küsimusi kui järgmine punane vaip.
Ja seetõttu võib Meti otsus osutuda muuseumi enda jaoks tülikamaks kui Galliano jaoks. Disaineril on seljataga edukas kümnend Maison Margiela juures, uus koostöö Zaraga ning positsioon, mida ei saa ühe pressiteatega kustutada. Tema koht moeaaloos ei sõltu enam ühest näitusest. Met peab nüüd leidma vastuse küsimusele, mille ta ise on esitanud. Kas muuseum on koht, kus näitame ainult neid inimesi, keda saame tingimusteta imetleda, või on see paik, kus püüame mõista ka neid, kelle imetlemine nõuab meilt moraalset pingutust?
