Luksuskellade maailm on aastate jooksul olnud ettevaatlik. Muutused on olnud aeglased, disainid konservatiivsed ning eksperimenteerimine pigem sümboolne kui revolutsiooniline. Seda enam üllatab see, mida 2026. aastal näitavad kaks täiesti erinevat brändi: Rolex ja Louis Vuitton. Mõlemad toovad mängu värvid, emotsioonid ja vormid, mis oleksid selles valdkonnas veel hiljuti olnud mõeldamatud. Uued Rolexi ja LV kellad rikuvad julgelt reegleid ja loovad uusi trende!
Rolex Oyster Perpetual 36 Jubilee Dial – klassika, mis äkitselt lakkab olemast rahulik
Uus Rolex Oyster Perpetual 36 Jubilee Dial on kell, mis esmapilgul rikub omaenda reegleid. Tüüpilise brändi vaoshoituse asemel on siinkohal värviküllane sihverplaat, millel kordub kiri „ROLEX”. Inspiratsioon pärineb 1970. ja 1980. aastate disainidest, kuid lõpptulemus on palju intensiivsem kui kõik, mida bränd viimastel aastakümnetel on näidanud.
Selle visuaalse muudatuse taga ei peitu siiski tehnoloogiline revolutsioon. Sees töötab usaldusväärne Rolex Caliber 3230 mehhanism, automaatne liikumine ilma kuupäevakuva funktsioonita, mis pakub umbes 70-tunnist käiguvaru ja kõrget täpsust. Seest on see klassikaline Rolex, kuid väljast täiesti teistsugune lugu.
36 mm läbimõõduga korpus jääb truuks Oyster Perpetuali joonele, nagu ka terasest käevõru ja kõrge veekindlus. Erinevus seisneb selles, et kogu disain on allutatud sihverplaadile, mis ei ole enam lihtsalt taust, vaid saab peategelaseks.
Modeli hind püsib umbes 6750 dollari tasemel, mis teeb sellest ametlikult “sissejuhatava” Rolexi. Tegelikkuses on aga saadavus piiratud ja huvi ületab märkimisväärselt pakkumist, mis on juba saanud tavapäraseks brändi iseloomulikumate variantide puhul.
Louis Vuitton Tambour Taiko Arty Automata – kell, mis ei näita aega, vaid etendust
Veel kaugemale läheb Louis Vuitton Tambour Taiko Arty Automata. See on projekt, mis sisuliselt lakkab olemast klassikaline kell ja muutub mehaaniliseks etenduseks, mida saab käivitada soovi korral.
Kui vajutate ümbrikul olevat nuppu, käivitub animatsioonide jada: sihverplaadi elemendid liiguvad, lilled pöörlevad vastassuundades ning tekstid muudavad oma kuju. Kogu lahendus on kujundatud kui miniatuurne teater, kus aeg on vaid ettekääne liikumise näitamiseks.
Südameks konstruktsioonis on kaliiber LFT AU05.01 lendleva tourbillon’i ja enam kui 360 detailiga. Mehhanism on keerukas, kuid selle roll erineb klassikalistest kelladest. Asi ei seisne üksnes aja täpses mõõtmises, vaid võimaluses luua animatsioone, millel on puhtalt kunstiline iseloom.
Kõige suurema mulje jätab siiski sihverplaat. See koosneb mitmest kihist, mis on käsitsi valmistatud kasutades emaili ja juveelitehnikaid, ning selle loomise protsess võtab sadu tunde. Mõnes elemendis on kasutatud isegi looduslikke materjale, nagu suled, mis muudab disaini veelgi lähedasemaks kunstimaailmale kui kellassepatööle.
Hind umbes 490 tuhande euro tasemel ja väga piiratud tootmine muudavad selle klassikalises mõttes mitte turukaubaks. See on kollektsionääridele mõeldud ese, mis valmistatakse tellimuse alusel ja on suunatud väga kitsale sihtrühmale.
Miks need kellad rikuvad reegleid
Mõlemat mudelit, kuigi need kuuluvad täiesti erinevatesse maailmadesse, ühendab üks asi: traditsioonilise arusaama kellast kui tööriistast hülgamine.
Rolex, kaubamärk, mida seostatakse distsipliini ja vaoshoitusega, lubab endale äkitselt visuaalset eksperimenti. Värv ja muster ei ole enam lihtsalt lisand. Need on nüüd projekti peamine telg. Endiselt on tegemist usaldusväärse mehhanismi ja praktilise iseloomuga, kuid vorm ei ole enam turvaline.
Louis Vuitton läheb veelgi kaugemale. Tema puhul kaotab kell oma põhifunktsiooni ning muutub emotsioonide ja liikumise kandjaks. Mehhanism mitte ainult ei mõõda aega, vaid „mängib” seda visuaalselt.
Kas see on 90ndate esteetika tagasitulek?
Selles väljendis võib märgata 90ndate kajasid, mil luksus ja disain olid julgemad, vähem vaoshoitud ja sageli eksperimentaalsed. Tänased projektid ei kopeeri tollast esteetikat otseselt, kuid võtavad üle selle vaimu: suurema vabaduse, julguse ja soovi silma paista.
Erinevus seisneb selles, et tänapäevane luksus on palju rohkem kontrollitud. See ei ole kaos, vaid täpselt kujundatud ekstravagantsus.
Uued Rolexi ja LV kellad. Kaks erinevat vastust samale hetkele
Rolex näitab, et isegi kõige konservatiivsem bränd võib avaneda värvidele ja mängulisusele vormiga, kaotamata seejuures oma identiteeti. Louis Vuitton tõestab omakorda, et kell võib olla kui väike teatrilava, kus mehaanika muutub etenduskunstiks.
Mõlemad lähenemisviisid on erinevad, kuid viivad sama järelduseni. Luksus ei ole 2026. aastal enam vaikne. See muutub nähtavaks, julgeks ja üha vähem ettearvatavaks.
